Lauri õpib maastikuehitust: Kodune ül. nr. 4 Püsililled

Too välja püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega

Püsilillede eelised:

Pikk eluiga
Vastupidavus ilmastikule (külmakindlus näit.)
Väiksema töömahuga aednikule
Läbi aegade tugevdunud ja kohanenud olustikuga (valgus, niiskus, mulla happesus ja lõimis)

Suvelillede eelised:

Suvelillede kasuks räägib see, et iga-aastaselt on lihtsam maad harida ja parendada, taimedele häid kasvutingimusi luua, uusi istutusalasid luua ja ümber korraldada.
Haiguste levikut on püsikutel võrreldes suvelilledega raskem pidurdada.

2. Millist ühte vegetatiivse paljundamise viisi soovitaksid püsikute paljundamisel kasutada ja miks? Lisa näiteid.

Soovitaksin paljundamist tütarsibulatega, kuna see on suhteliselt väikese töömahuga tegevus, mida on lihtne teostada hooajal, mil aias muid tegevusi vähem. Sobib mugavamale aednikule.

Paljundamine tütarsibulatega

Parim aeg sibulatega paljundamiseks on taimede puhkeperiood, mil pealsed on kuivanud. Sellisel juhul põeb taim kõige vähem.

Kui näiteks nartsisside, lumikellukeste, märtsikellukeste, siniliiliate kogumikud muutuvad liiga tihedaks, tuleb need puhke perioodil üles kaevata. Seejärel puhastatakse sibulad mullast ning tütarsibulad murtakse emasibulate küljest lahti. Eemaldada tuleb ka üleliigsed kuivanud soomused.

Suuremad sibulad võib kohe istutada kasvukohale tagasi. Väiksemad sibulad istutatakse näiteks pottidesse ja kasvatatakse seal mõni aasta enne kasvukohale istutamist.

Paljundamine sigisibulatega

Sigisibulad on väikesed ja tumepruuni värvusega. Nende arenedes ilmuvad igast tillukesest sibulast lühikesed valged juured. Juured ilmuvad juba ajal, mil sibul on ise veel varre küljes. Kui sigisibulad on valmis iseseisvalt kasvama, kukuvad need varrelt mullale ja lähevad kasvama niipea, kui juur leiab mullas veidi niiskust.

Sigisibulad korjataksegi vartelt, lehekaenaldest niipea, kui need on valminud. See juhtub kui lehed muutuvad kollaseks. Siis tuleb vars maapinnalt tagasi lõigata. Sigisibulad eraldatakse ettevaatlikult varre küljest. Seejärel asetatakse nad mullapinnale mõne sentimeetrise vahega ja surutakse mulla sisse nii, et tipp jääb mullapinnaga tasa. Selliselt tuleb sigisibulad jätta kasvama üheks aastaks. Järgmise aasta sügisel võetakse kasvanud sigisibulad mullast välja ning istutatakse peenrale. Selline ettekasvatamine toimub pottides. 12...13cm läbimõõduga potti võib istutada ligikaudi 10 sigisibulat. Sigisibulast õitsva taime saamiseks kulub ligikaudu viis aastat.

Sigisibulatega saab paljundada näiteks tiigerliiliat.

Paljundamine sibulasoomustega

Sibulasoomustega paljundamist kasutatakse näiteks liiliate puhul. See võimaldab saada ühest taimest palju uusi taimi. Samuti ei kahjusta sibulasoomuste eemaldamine sibula õitsemisvõimet järgneval aastal. Sibulasoomustega paljundatakse liiliaid sügisel pärast lehtede koltumist. Selliselt võib paljundada ka poest ostetud sibulaid. Kui aga sibul on hakanud närbuma, pole seda võimalik sellisel viisil paljundada.

Paljundamiseks tuleb valida tugevad ja terved sibulad, millel pole haiguste ega kahjurikahjustuste tunnuseid. Välimised soomused eemaldatakse neid väljapoole murdes. Oluline on, et väike tükike sibulakanda jääks iga murtud soomuse külge. Seda protseduuri võib jätkata niikaua kui paljundamiseks on saadud piisav hulk soomuseid.

Eraldatud sibulasoomused pannakse läbipaistvasse kilekotti koos suurema koguse niiske turbaga. Sibulasoomused ja turvas tuleb kotis läbi segada. Seejärel puhutakse kotti õhku ning suletakse. Kott koos turba ja sibulasoomustega paigutatakse sooja ning pimedasse kohta. Kotti tuleb kontrollida vähemalt kord nädalas.

Pärast 6...10 nädala möödumist ilmub kaks kuni kolm väikest valget sibulat soomuse alumisse serva. Igale miniatuursele sibulale kasvavad ka juured. Sellised sibulasoomused võetakse kotist välja ja istutatakse pottidesse kohe mullapinna alla. Potid paigutatakse valgesse ja jahedasse ruumi.

Esimesel aastal kasvavad miniatuursetele sibulatele peened lehed. Esimese aasta lõpuks on enamik soomuseid hävinud. Miniatuursed sibulad eemaldatakse hävinud sibulasoomuste küljest ja istutatakse eraldi peenrasse või pottidesse. Õitsva taime saamiseni võib kuluda ligikaudu viis aastat.

Allikas: http://ak.rapina.ee/katrinu/veg_paljundamine/paljundamine_sibulatega.html

3. Soovita vähemalt 3-5 püsilille (eesti- ja ladinakeelsete nimedega) erinevatesse kasvukohtadesse.

Kasvukohad:

päikeseline, kuiv ja toitainevaene, kivine muld;

harilik karukell (Pulsatilla vulgaris)

kassisaba (Veronica spicata)

mägisibul (Sempervivum x hybridum)

poolvarjuline (õhtupäike), toitainerikas, raske lõimisega muld;

päevaliilia (Hemerocallis)

bergeenia (Bergenia)

harilik tõnnike ((Betonica officinalis)

varjuline, happeline turvasmuld.

tipmine puksrohi (Pachysandra terminalis)

lõokannus (Corydalis)

akakapsas (Ajuga reptans)

Lisaülesanne.

Leia 4-5 sibullille (eesti- ja ladinakeelsete nimedega, lisada võib ka sordi nime), mis sobiksid kooslusesse hostade, helmikpööriste ja tiarellidega. Leia soovitatud taimede fotod ja koosta nendestki kollaaž.